Semiootika osakonna teadusprojektid

Transmeedia uurimisrühm tegutseb kultuurisemiootika rahvusprofessuuri juures ja sai alguse baasfinantseeritavast projektist „Kultuur kui haridus: transmeedialisus ja digitaalsus kultuurilises autokommunikatsioonis“ („Culture as education: transmediality and digitality in cultural autocommunication“). Sama projekti sisuliselt jätkatakse. Meie eesmärk on arendada metoodikat, mis integreerib transmeedialisi uuringuid ja kultuurisemiootikat eesti kultuuri jaoks oluliste probleemide analüüsiks kõige kaasaegsemal tasemel. Praktiliseks väljundiks on transmeedialiste ja digitaalsete lahenduste pakkumine koolidele ja õpetajate täiendkoolitus. Seni on laiemalt kättesaadavaks tehtud e-kursus digiplatvormil „Kirjandus ekraanil“ (http://kirjandusekraanil.ee/ ) eesti ja vene koolide kirjandusõpetajatele. Platvormi aluseks on A. Kivirähki romaani „Rehepapp“ ekraniseering „November“. Koolidele on samuti ette valmistatud valikkursus „Kunstitekst ajaloomälu vahendajana“, millega kaasneb digiplatvormi loomine L. Tungla raamatu „Seltsimees laps“ ekraniseeringule. Uurimisrühma juhivad Maarja Ojamaa ja Peeter Torop. Tuumiku moodustavad Aleksandra Milyakina, Tatjana Pilipovec, Merit Rickberg, Liina Sieberk ja Aleksandr Fadeev.

Projekti eesmärgiks on saada teadmisi, kuidas eri liigid kasutavad jagatud keskkondades seoste loomiseks semiootilisi vahendeid, kuidas liigi omailm võimaldab suhestumist teiste liikide ja keskkondadega, kuidas tekivad jagatud märgirepertuaarid ning millised inimese semiootilis-kultuurilised tegurid mõjutavad neid protsesse. Projekt keskendub paljuliigilistele keskkondadele linnalooduses, nende kultuurilistele representatsioonidele ja paljuliigilise semioosi mõistmise teoreetilistele alustele.

Vandenõuteooriad on omandamas ühe suuremat rolli kommunikatiivsetes protsessides, mille vahendusel toimub inimeste mõttemaailmade kujundamine. Vandenõuteooriaid ei käsitleda enam kui patoloogilist maailma tõlgendusraamistikku. Käesolev COST projekt  läheneb vandenõuteooriate multiperspektiivselt -  uuritakse selle fenomeni erinevaid manifestatsioone, nende sotsiaalseid ja kultuurilisi põhjuseid, nende peamisi levimiskanaleid jne. Võrdlev analüüs võimaldab eri ajastutele ja kultuuridele omaste vandenõuteooriate  vahel näha erinevusi, kuid ka välja tuua üldisemaid, universaalseid vandenõuteooriate keskmeid.

Taotletav projekt on interdistsiplinaarne, tõukudes semiootikast, värsiteadusest, eesti kirjandusloost ja tõlketeadusest. Töö keskendub seni uurimata valdkonnale eesti luuleuuringutes: värsirütmi ja semantika seostele. Projekti põhifookused on järgmised: 1) semantika ja rütmi seosed ajalis-esteetilises raamistikus, 2) jambi ja trohheuse semantilise struktuuri kirjeldus ja võrdlev analüüs, 3) värsistruktuuri autometakirjeldavad efektid, 4) semantika ja rütmi probleemid tõlkevärsis. Lähtutakse arusaamast, et nii värsimõõdu kui ka rütmiga on seotud erinevad semantilised mehhanismid. Värsimõõt on üldjuhul konventsionaalne, kuid võib olla ka indeksaalne (viidates konkreetsele zhanrile), vahel aga seotud isegi ikoonilisusega. Samuti võib rütm olla ikooniline, ette tuleb ka sümboolseid märke, seevastu indeksaalsed märgid on haruldased. Meetodiks on statistikaga täiendatud generatiivne metodoloogia, millele lisandub semantika komponentanalüüs.

Käesoleva transsdistsiplinaarse projekti eesmärk on kommunikatiivsete pettetegevusstrateegiate ja -tehnikate analüüs, mis võivad mõjutada Eesti kaitseväelaste kaitsetahet ning kahjustada Eesti Vabariigi julgeolekut. 

Eesmärgi täitmiseks uuritakse, milliste narratiivide, sümbolite, erinevate tähendusloome mehhanismide ja retooriliste võtete kaudu toimub Eesti suhtes vaenuliku informatsiooni tootmine; miks mõned tekstid, olgu nendeks (vale)uudised, kuulujutud, vandenõuteooriad jne, saavutavad suurema levimise (viraalsuse) ja omavad seega suuremat potentsiaali ka inimeste arusaamu ja väärtusi kujundada. Projektis  rakendatakse erinevaid teaduslikke uurimismeetodeid, mis on kasutusel  erinevates teadusdistsipliinides (sh riigiteadused, kaitseuuringud, semiootika, ajalugu, meedia ja kommunikatsioon jt).

Projekti ülesandeks on autokommunikatsiooni ja enesekirjeldusmehhanismidega seotud nähtuste analüüs ja modelleerimine semiootilistes süsteemides. Neiks on (1) enesemudelite roll süsteemi terviklikkuse tagamisel; (2) enesekirjelduse roll konfliktide allikana. Projekti innovatiivsus seisneb kultuurisemiootika mudelite laiendamises bio- ja ökosemiootiliste aspektide kaasamise kaudu, mis võimaldab mitmeid kultuurikonflikte ja kultuuri tasakaalu mehhanisme sügavamalt mõista ning vastavaid nähtusi paremini seletada.

Kultuur ja kultuuriidentiteet kujunevad suhtes teiste kultuuridega, muude vormide seas olulisel määral tõlkekirjanduse kaudu. Eesti kultuurilugu ei ole täielik ilma eesti tõlkeloota. Tõlkeloo esmaseks aluseks on bibliograafia, mis hõlmab ülevaadet nii tõlgetest kui ka metatekstidest (tõlgete ja tõlkimise kohta kirjutatud tekstidest). Käesoleva projekti eesmärgiks on täita üks lünk teel tõlkeloo koostamise poole: luua bibliograafiline andmebaas, mis koondab aastail 1900–1991 keele- ja kirjandusajakirjades (ajakirjad „Eesti Kirjandus“, „Looming“, „Keel ja Kirjandus“ jt) avaldatud eeskätt ilukirjanduse tõlkimisega seotud tõlketeoreetilisi ja -retseptsioonialaseid materjale.

Projekti eesmärgiks on saada teadmisi, kuidas inimesed tajuvad loomi muutuvates keskkondades, kuidas loomade kultuuriline vahendatus on osaks keskkonnamuutustest ja kuidas keskkonnamuutused mõjutavad inimeste ja loomade suhteid. Projekt keskendub loomade (hõlmates mets-, kodu- ja puuriloomi) ja inimeste suhete ning nende kultuuriliste representatsioonide probleemsetele näidetele ja analüüsib neid semiootika, eriti bio- ja zoosemiootika vahendite abil.