Semiootika on teadus, mis uurib märke ja märgisüsteeme. Siiski ei käi semiootik mõõdulindiga liiklusmärke uurimas, vaid huvitub märkidest kui „millegi muu“ vahendajatest, nende tähendusest, toimisest ning kasutamisvõimalustest kõige laiemas mõttes.
Märkide vahendusel toimuvad kommunikatsiooniprotsessid, mille abil kõik elusolendid oma keskkonnas orienteeruvad. Märkide kaudu edastame me üksteisele informatsiooni või loeme seda millestki välja. Nii võib semiootikat nimetada kommunikatsiooni- ja tõlgendusprotsesse uurivaks või – veel üldisemalt – mõistmist uurivaks teaduseks. Ümbritsevast maailmast aru saamiseks on vaja tunda märke. Ja maailma märgirepertuaar ei piirdu vaid liiklusmärkidega tänaval, sõnadega keeles, haiguste sümptomitega või sümbolitega kultuuris. Isegi vaikus saab teatud olukorras olla märk. Põhimõtteliselt võib kõike märgina kasutada või märgiks muuta.
Semiootika kui kommunikatsiooni- ja kirjeldusprotsesside uurimine on alusteaduseks tänapäevasele kultuuriuurimisele ja järjest enam ka eluteadustele.
Semiootika osakonna koosseisu loodi 2022. aasta juunis ka semiootika rakenduskeskus.
Loe semiootika osakonna ajaloost.
Semiootika osakonnas on võimalik omandada semiootika ja kultuuriteooria erialal bakalaureuse, magistri ja doktorikraad. Uurimistöö keskendub kultuurisemiootikale, semiootika teooriale, sotsiosemiootikale, tõlkesemiootikale, ökosemiootikale, biosemiootikale.
Semiootika ja kultuuriteooria õppekavad annavad teadmised kultuurile, ühiskonnale ja elusloodusele olemuslikest kommunikatsiooni- ja tähendusprotsessidest ning oskused rakendada neid teadmisi erinevatel elualadel (nt. kultuuri-, meedia-, kunsti- ja filmianalüüs, sotsio- ja ökokriitika, reklaamindus jm). Osakonnas tehtav teadus- ja ka õppetöö ulatub konkreetsete kultuurinähtuste vaatlustest (filmid, etenduskunstid, muusika), subkultuuride ja poliitiliste sündmuste käsitlusteni, kultuuri ja looduse suhete analüüsist loomade suhtlemise uurimiseni.
Semiootika eriala lõpetajad on aktiivsed osalejad Eesti ühiskonna ja kultuuriruumi kujundamises. Nad on enamike eesti kultuuriajakirjade kaasautorid (Teater.Muusika.Kino, Keel ja Kirjandus, Akadeemia, Looming, Vikerkaar jpt) ning teevad kultuurikriitikat päevalehtedes ja telemeedias. Semiootiku peamisteks töövaldkondadeks on reklaamindus, avalikud suhted, sisekommunikatsioon, kirjastamine, tõlkija- ja toimetajatöö, loomemajandus, juhtimine ja analüütikutöö, haridus, s.h kõrgharidus (semiootikud annavad loenguid pea kõigis Eesti kõrgkoolides).
Semiootika osakond pakub tänapäevase hariduse, mis sobib hästi areneva tööturu väljakutsetele. Selleks on semiootika osakonna teadus- ja õppetöö laiapõhjaline ja interdistsiplinaarne, õpinguid saab siduda erinevate külgnevate valdkondadega kultuuri-, sotsiaal- ja loodusteadustes. Samas valib iga üliõpilane enda jaoks sobivaima uurimisteema, ning rakendab semiootikat konkreetses valdkonnas.
Semiootika osakonnas pööratakse suurt tähelepanu praktikavõimalustele ning omandatud teadmise rakendamisele väljapool ülikooli. Rõhku pannakse ka analüüsi- ja kirjutamisoskustele arendamisele: 3-aastase bakalaureuseõppe vältel kirjutavad üliõpilased kaks iseseisvat uurimistööd, seminari- ja bakalaureusetöö, lisaks tuleb erinevate ainete raames kirjutada mitmeid lühemaid analüüse.
Tartu Ülikool on maailmas tuntud ja tunnustatud semiootikakeskus ning seda külastavad paljud välislektorid, kelle intensiivkursused muudavad õpingud värvikamaks ning põnevamaks. Semiootika osakonnas on õpetanud nt John Deely USA-st, Paul Cobley Inglismaalt, Roger Parent Kanadast, Umberto Eco Itaaliast, Sara Lenninger Rootsist jpt. Osakonda külastavad külalisuurijad ja järeldoktorid loovad kireva ja paljukeelse akadeemilise õhkkonna.
Tänu tihedatele sidemetele teiste semiootika keskustega maailmas on võimalik jätkata õpinguid lisaks Tartu Ülikooli semiootika osakonna magistrantuurile ka välisriikides (nt Soomes, Helsinki Ülikoolis, Taanis, Aarhusi Ülikoolis, Itaalias, Bologna Ülikoolis jm). Suuremate semiootikakeskustega Euroopas on osakonnal olemas üliõpilasvahetust võimaldavad Erasmuse lepingud.
